"Teistmoodi klassika" on kontsert, mille keskmes on tuntud klassikalise muusika avamine ootamatu kõlapildi kaudu.

Küsime, kas väga tuttavat muusikat on võimalik kuulda nii, nagu kuuleksime seda esimest korda?

 

Klassikalise repertuaari kõige tuntumate teostega kaasneb paradoks: mida paremini me muusikat tunneme, seda suurem on võimalus, et kuulame seda harjumuspäraselt.

Teistmoodi klassika püüab seda kuulamisharjumust katkestada.
Kui tuttav muusikaline materjal ilmub ootamatus kõlavärvis, peab kuulaja oma senise kuulamiskogemuse hetkeks kõrvale jätma. Koor võib muutuda orkestri kõlavärviks, instrumentalist lauljaks ning tuntud sümfoonia saada juurde täiesti uue inimhäältest koosneva kõlakihi.
Kontserdi ankurteoseks on Mozarti Sümfoonia nr 40 g-moll KV 550 Lilyan Kaivi seades koorile ja orkestrile.
Tegemist on ühe kõige äratuntavama klassikalise sümfooniaga, mistõttu annab just selle tuttavus võimaluse tajuda eriti selgelt, kuidas uus koosseis muudab kuulamisperspektiivi.
Sama ideed avavad erinevalt teised teosed. Gia Kancheli "Eine Kleine Daneliade" toob inimhääle orkestrandi tavapärasesse instrumentaalsesse rolli. Ariel Ramirezi Missa Criolla avab uuri kõlavärve nii orkestratsiooni, kui tekstikõla kaudu.
Eduard Tubina "Laul lumest" loob Eesti muusikale kontserdi dramaturgias keskse koha ning seob programmi ka detsembrikuise põhjamaise poeetikaga.